Saturday, August 31, 2013

Kui tahad olla kõvasti kinni...



 
Kui tahad olla kõvasti kinni, siis meie BDSM stuudios Tallinnas on selleks nüüd ideaalne võimalus!
 Võta ühendust ja tule proovi, mis mõnus tunne see on, kui kuidagi põgeneda ei saa!
 
Fotol: Printsess Lilian

Wednesday, August 28, 2013

Orja koht on Minu all

Fotograaf: Anna-Stina Treumund
Ei mingit vastuhakku ega rabelemist! Püsid seal nii kaua, kui Mina ütlen.
 
Fotol: Domina Frankie

Tuesday, August 27, 2013

BDSM Estonia Blog is 2 Years Old!

Happy birthday to our home in the internet - BDSM ESTONIA BLOG celebrates its 2nd birthday! We send lots of slaps, spanks and kisses to all our readers! 114 270 page visits - this is really... WOW! It warms our hearts that the stories and pics of our kinky games keep you so excited!

Our special regards go to our fans from the TOP 10 visiting countries:
  1. Estonia
  2. Finland
  3. USA
  4. Russia
  5. France
  6. Germany
  7. Norway
  8. Great Britain
  9. Sweden
  10. Poland
Come and visit us in real life in our BDSM Studio (the one and only) in Tallinn, Estonia!

Photographer: Anna-Stina Treumund
 Domina Frankie | DominaFrankie@gmail.com | Printsess Lilian | PrintsessLilian@gmail.com 

Sunday, August 25, 2013

Kuidas treenida orja internetis

Domina Frankie
Photographer: Anna-Stina Treumund

Kui ori elab sinust mitmete kilomeetrite kaugusel ja te ei näe väga tihti, on sellegipoolest palju võimalusi, kuidas teda kontrollida ja treenida. Näiteks ühine tabel Google Docs’is, kuhu saab kirja panna kõik ülesanded ja kohustused, mida ori täitma peab. Ori jällegi omandab sel moel  iseseisvalt tegutsemise oskuse ja on justkui kaugõppes. Kohtudes vaadatakse kõik eksimused üle ja korratakse tegevust või määratakse karistus.

Siin mõned näited ülesannetest:
  • Hommikul kell 9.00 onamine 3x4 minutit, lõpetada ei ole lubatud.
  • Kell 12.00 läheb ori töökoha WC-sse, sisestab anaaltapi ja liigub sellega terve tunni kolleegide seas.
  • Hommikukohvi nautimine koos sinna segatud spermaga, seistes aknal alasti, jalas vaid roosad stringid.
  • Naiste pesu proovimine kaupluse proovikabiinis ja seejärel sobiva komplekti ostmine.
  • Käsk minna WC-sse ja võtta püksid maha, seejärel panna jalga tihedad ihuvärvi sukkpüksid. Püksid jalga tagasi, jättes sukkpüksid nende alla. Käsk nühkida oma riista läbi tasku käega, kestus 10 min.
  • Butt plugi treening - teed, plug tagumikus, töökoha WC-s kükke, 3x10 nii vaikselt, et keegi ei kuule.
Loomulikult treenin graafiku alusel vaid oma parimaid ja ustavamaid orjasid, kes regulaarselt vähemalt kord kuus Mind stuudios teenimas käivad.
 
Domina Frankie

Saturday, August 24, 2013

Have a kinky weekend!

Princess Lilian with some fur
We wish to all Our slaves and fans a kinky weekend!
Put on your slave mask or pull up your stockings and have some FUN!
 
Printsess Lilian & Domina Frankie
BDSM Estonia Studio

Wednesday, August 21, 2013

PHOTO GALLERY: RIDING LESSON

Domina Frankie & a slave horse

Princess Lilian testing the new horse


 
Photographer: Anna-Stina Treumund
 
On the photos:
 
Princess Lilian
Domina Frankie
&
a slave
 
Need a riding lesson?
Book a training in our BDSM Dungeon in Tallinn, Estonia:

Monday, August 19, 2013

Kolm aastat hiljem



Selleks vastuvõtuks seal Botaanikaaias valisin ma kaua oma kleiti.

Ja kingad…

Mulle ei meeldinud mõte millestki igavast.

Tahtsin oma hõbedasi stilettosid – neid, mis olid nii uued, et lõhnasid veel karbi ja raha järele. Aga veel vähem kui igavus meeldis mulle mõte endast, kohmakana muru sõtkumas. Ma oleksin olnud täpselt sama tobe nagu mu kooliaegne kavaler, kes ükskord Pirita rannapromenaadi all abituna kivilt kivile kargles ja ennast minu personaalseks päästeingliks kujutas, ehkki oli ise ainus mudase tagumikuga kodanik seltskonnas. Pole vist vaja täpsustada, et me ei seksinud pärast seda kunagi.

Niisiis.

Ma võtsin kapist pisut turvalisemad mustad kingad ja ohkasin.

*

Ta ütles, et üritus toimub Botaanikaaias. Ja et kas ma tulen.  See kõlas pigem rohkem nentimise kui küsimusena. Ja ta pilk vaatas sel ajal kauge kaarega minust mööda.

Kehitasin õlgu.  Ta oli vait ja ütles: „Võta seda kui kohustust.“ 

See tegi asja lihtsamaks.

Ütlesin, et tulen.

Võib juhtuda, et mu häälest kostis ärevust.

Ma ise arvan, et jäin vaoshoituks, hooletuks. Igal juhul ei plaaninud ma ülemäära innukana kõlada.

*

Vastuvõtt toimus Botaanikaaias ja Ta võttis mu maja eest peale ja ma ei küsinud kordagi, kuidas Ta teab, kus ma elan.

Me ei rääkinud terve tee mitte millestki muust kui sellest, kuidas sinna mõistlikum sõita oleks.

Kõik laused olid liiga pikad ja kõlasid võõrana. Ja me vaatasime korraks tõtt ja see oli veel võõram.

Edaspidi oli mu pilk naelutatud küljepeeglisse ja ma ütlesin, et vähemasti on täna ilm hea.
Ta arvas, et läheme siis Leningradi maanteelt, üle Lasnamäe ja mina olin rahul, et vähemalt keegi ütles midagi ilma mõtlemata.

Pealegi sai sealtkaudu palju pikema ringi. Ja siis me rääkisime ainult liiklusest.

*

Vastuvõtt toimus Botaanikaaia tagumises otsas, kadakate vahel keset aasa, kus läks meelest, et tegelikult oleme me veel linnas.

Jalutasime sinna koos. Peaaegu kõrvuti. Ta oli minust pool sammu ees ja me ei rääkinud kumbki midagi peale selle, et huvitav, kas ikka sildid on väljas, et õige tee leida.

Igaks juhuks käisime me palmimaja juures ka.


Sealtkaudu tuli natuke pikem ring ja me ei rääkinud tegelikult isegi siltidest suurt midagi.

*

Vastuvõtu jaoks oli keset Botaanikaaia muru laotatud vaip, mis viis šampuselaua juurest mööda ja korraks tekkis mul tunne, et peaksin oma hõbedastelt stilettodelt hülgamise pärast vabandust paluma. Siin ju jagus kindlat pinda.

Ent - mis siis. Mustad sobisid ka ja muru ja muld paistavad neilt vähem välja. Juhuks, kui ma vaibalt kõrvale astun.

Ta ulatas mulle klaasi ja korraks hoidsime me seda nii, et minu sõrmed olid üle Tema sõrmede. Ta naeratas ja ütles, et võtab apelsinimahla. Et Ta on ju roolis.

Ma noogutasin ja mõtlesin, et varsti – üsna varsti, kohe-kohe – ütlen ma midagi vaimukat ja siis me räägime juttu. Niimoodi, nagu räägiksid inimesed, kelle jaoks rääkimine on osa normaalsusest.

Aga siis hakkasid kõned ja ma ei jõudnudki välja mõelda, milline lause suudaks meid sellest sunnitud olemisest vabaks lasta.

*

Pea kogu Botaanikaaia vastuvõtu aja seisis Ta mu selja taga. Peaaegu kõrval, poole sammu kaugusel. Ja Ta võttis mu käest pooltühja klaasi ja läks uut tooma ja ma mõtlesin: kuidas Ta ometi suudab kõndida nii tasa, et mitte midagi kosta ei ole.

Me sõrmed olid korraks üle sõrmede, aga Ta silmad olid tõsised ja mu naeratus jäi vastuseta.

Ta astus mu seljataha, vähem kui poole sammu kaugusele, ja ma tundsin, kuidas Ta hingeõhk mu õlani jõudis.

*

Vastuvõtukõned Botaanikaaias kestsid nii kaua, et mu kontsad olid vaiba mulla ja muru sisse lohku vajutanud ja ma tahtsin vahetada asendit. Aga Tema, Ta seisis mu seljataga ja ma tundsin, kuidas Ta hingeõhk üle mu õla ja kaela jooksis ja ma ei teinud mitte ühtegi liigutust, et end mugavamalt sisse seada.

Siis pani Ta oma käe mu seljale nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Ja mina, ma toetasin end teisele jalale, üleni sõnatut tänulikkust täis.

*

Ma pole mitte kunagi mitte midagi nii kuuma tundnud, kui see läbi kleidiselja huugav käsi mu seljal ja ma mõtlesin: niimoodi, keset Botaanikaaeda võiksimegi jääda ja ma ei peakski ütlema midagi vaimukat.

Ja ma tahtsin, et ma tunneksin Ta sõrmi ja peopesa liikumas, kasvõi ühe sentimeetri võrra. Täpselt nii palju, et ma teaksin, et Tema teab, et ma tean, et Tema käsi on nii läbilõikavalt kuumana tunda ka läbi kleidiriide ja siis, siis ei peakski me kunagi enam mitte ühtegi sõna ütlema. Mitte iial.

Ta käsi ei liigatanud kordagi.

*

Need kõned seal Botaanikaaia vastuvõtul kestsid nii kaua, et Ta võttis oma käe mu selja pealt ära ja klaasi mu käest nii, et me sõrmed ei puutunud enam. Ma sain uue klaasi ja Ta astus mu selja taha, peaaegu kõrvale, poole sammu kaugusele ja ma ootasin, aga ei tundnud enam Ta hingeõhku oma õlal.

*

Me seisime niimoodi täpselt kahe ja poole tervituse jagu – sest nüüd oli jõutud auringini – ja siis ma kuulsin, kuidas Ta pluus liikus sel ajal, kui Ta ühe sõrmega juukseid mu seljalt õlale nihutas ja tüki jääd mu kleidikaelusest sisse lasi. Ta suu oli üsna mu kõrva vastas ja kogu mu selg tundis Tema kehast õhkavat kuuma ja Ta ütles tasa, justkui last vaigistades „Tshhhhh“ justkui olnuks üldse mingi võimalus, et ma end liigutan. Või häält teen. Või midagi. Mul oli ühekorraga hea Ta häälest ja kurb sellest usaldamatusest.

*

Ma ei mäleta suurt midagi kogu vastuvõtust Botaanikaaias. Ainult üht naist, kes ütles, et tema on Elva kaalujälgijate grupijuht ja kellelt ma küsisin, et kas vastab tõele, et ta pole kunagi rohkem söönud kui nüüd.

Ja Tema seisis mu kõrval ja rääkis kellegi teisega, aga Ta hoidis mu küünarnukist kinni just nii, nagu oleks ma Tema oma ja mul oli väga raske lakata naeratamast.

Teenekas kaalujälgija rõõmustas mu küsimuse üle ja ütles, et see on tõsi. Ja selle kinnituseks näitas võidurõõmsalt oma tomatimahlaklaasile, sest see andvat ainult ühe punkti.

Ja ma noogutasin talle ja mõtlesin, et midagi paremat ei olegi olemas kui aluspükste värvli vahel loiguks sulanud jää.

*

Pärast vastuvõttu Botaanikaaias kõndisime me koos auto poole ja rääkisime tuttavatest inimestest seal vastuvõtul ja tööst ja bännerite uuest hinnakirjast. Me ei läinud enam palmimaja juurde, aga me väljusime väikesest jalgväravast, mis – väga hea tahtmise korral – võinuks tunduda justkui olnuks me läinud ikkagi ringiga.

Me rääkisime terve tee tagasi, kõigest peale liikluse, ja Pirita sillal hakkas Ta korraks kõva häälega naerma, kui nägi mind kilomeetristele tütarlapsejalgadele järgi vaatamas.

„Ah nii,“ ütles ta. „Meeldib?“

Meeldib, nõustusin mina.

Ja siis me rääkisime tööst ja Ta ei küsinud kordagi, kas Ta viib mind koju või kontorisse või kesklinna.


Me istusime Tema köögis ja siis ma tegin köögirõdul oma esimest suitsu ja ehkki Ta ei suitseta, seisis Ta mulle nii lähedal, et ma tundsin Ta õlga oma õla vastas ja ma teadsin, et Ta pidi kummardama, et me võiksime olla ühepikkused.

Me käisime niimoodi veel, päris mitu korda köögi ja rõdu vahet, aga enam Ta ei olnud mu vastas ja ma mõtlesin: kell saab kohe üks ja et kas varsti on meil piinlik või on tegelikult juba nüüd, juba praegu piinlik ja kas ma peaksin ehk ära minema, et kas see aitaks.

Aga siis, just siis kui ma hakkasin viimast korda rõdult kööki minema, pani Ta oma käe mu kuklale ja ma teadsin, et piinlik ei hakka meil enne kui homme.

*

Ta ütles mulle „Tshhh“, justkui olnuks mingi võimalus, et ma ütlen midagi, mis teeks selle rõdu ja köögi ja Tema käe mu kuklal katki ja mul oli sellest ikka palju rohkem hea kui kurb.

Sest Tal oli õigus. Ma oleksin ettevaatamatusest võinud terve öö ja Õismäe katki öelda.

Tema köögi põrand oli samasugust värvi nagu ühel tüdrukul, keda ma kunagi tundsin ja kelle kohta ma alles palju hiljem aru sain, et tegelikult ta meeldis mulle kõigi oma tedretäppidega.

Ja ma mõtlesin, et kas oleksin pidanud küsima, kus on Ta koerad – need, kes lõhkusid laiali uksepiida. Või oleks me siis rääkinudki koertest ja mina oleks mõelnud oma hõbedastest kingadest, mis jäid koju, ehkki oleks võinud mind pikaks ja saledaks muuta?!

Ja Tema ei oleks siis kunagi pannud oma kätt mu kuklale, mind edasi lükkama, sest niimoodi ei tohiks ju keegi kohelda oma kolleege, eriti neid, kes räägivad argiselt Tema koertest.

*

Ta ei viinud mind oma magamistuppa, sest Tema naine magab seal ja on jätnud oma lõhna linade ja padja külge ja miski minu sees oleks käskinud mind nuusutada ja ma arvan, et Ta teadis seda. Sellisest asjast võib teine inimene täitsa rikki minna ja siis pole enam vahet, kes öösel Õismäe pooleks tegi.

Ta käsi mu kukla peal oli väga soe ja ma mõtlesin: kas ma olengi nüüd nii kaua vait, ka homme ja ülehomme ja üleülehomme, kuni Ta ütleb, et võime uuesti rääkida.

Ja siis võttis Ta mu seljast kõik riided ära ja ma ei mäleta, et ma seda üldse tundnud oleks.

*

Kuidas keegi üldse suudab teha rinnahoidja lahti nii, et seda isegi ei märka…?

Tema käsi hoidis ikka minu kuklast kinni ja ma ei mäletanud, kas Ta üldse võttis selle siis ka ära, kui mu riideid põrandale poetas. Ma seisin Ta ees vaikselt ja tasa.

Diivan oli pruun ja selle peale oli pandud triibumustris narmastega vaip, mille kohta minu ema oleks öelnud: kohe näha, et venelased, ja tal oleks selle juures olnud üsna sõjakas nägu.

*

Ma arvan, et Ta lükkas mind, ma tegelikult siis ka vist ei teadnud, kas on nii, aga ühtäkki oli mu nina vastu vahvliruudulist diivaniriiet ja triibuline vaip oli kare mu kõhu vastas ja selle narmaste otstes olid sõlmed, mis jätsid mu nahale jälgi.

Ja Tema käsi ei olnud enam mu kuklal, vaid hoidis mu õlast ja siis ma tundsin, kuidas Ta oma suu vastu mu selgroogu pani nii, et mu silmad läksid lahti ja uuesti kinni tagasi.

*

Need olid Tema hambad, mis mu selja põlema panid. Tema käed olid suured ja kuumad ja kogu tema keha oli vastu minu selga surutud sel ajal, kui Ta mu rinnanibud paiste pigistas.

Ma ei öelnud Talle, et mul on valus. Ja ma ei öelnud, et mul on imelik, kui Tema, ise täiesti riides veel, oma näo mu kintsude vahele surub.

Tema keel oli kõva ja kõrvetas. Ja Tema kare lõug kraapis niigi kuuma naha veel kõvemini huugama.

*

Ta hoidis mu käsi kinni ja ütles „Tshhhh“ justkui oleks olnud mingi võimalus, et ma häält teen, ükskõik, kui kõvasti Ta mu kukalt oleks hammustanud.

Mul oli sellest rohkem hea kui halb, sest nüüd ma teadsin, et see on mäng, mis võimaldab mul homme Talle otsa vaadata ilma, et piinlik hakkaks, sest kõik piinliku võtab Ta oma kanda ja mina jään sellest vabaks ja puutumatuks, sest mina ju ei Vastuta.

*

Ta väänas mu juuksed oma käe ümber ja tiris mu pea kuklasse nii, et me saaksime suudelda, esimest korda, ehkki selles puudus igasugune esimese korra haprus ja kohmetus.

Tema nägu oli kare ja ma vastasin Tema nõudlike huulte kutsele, Tema keelele, Tema hammastele ja see oli rohkem kahe hundi purelus kui suudlus, aga ometigi oli selles midagi väga ilusat.

Tema huuled olid soolased, sest neil oli minu maitse. Ja ka selles oli midagi ilusat.


Mu pea oli kuklasse tõmmatud ja selg nõgus ja pingul ja Tema rihmapannal kraapis ja lõikus mu kintsu just tagumiku alt.

Ta hoidis mu juustest kinni ka siis, kui oma käe mu jalgade vahele surus. Jõuga.

Tal oli üllatavalt palju jõudu. Ma tundsin seda sellest hoolimata, et mingit vastupanu osutada polnud plaaniski.

Tema sõrmed olid kurjad, kui nad mind lahti harutasid, volthaaval.

Ma panin silmad uuesti kinni, kui Ta need lõpuks minusse lükkas.

*

Mitu sõrme on inimesel, kes suudab oma käega sind üleni täis panna ja siis ka jõuab kliitorini?

Ma arvan, et neid oli Tal vähemalt kuus.

Ja Ta käsi tegi rohkem haiget kui head, mis meeldis mulle rohkemgi kui hea, sest terve mu keha tahtis Tema järgi valutada sama palju, kui valutas kukal ja selg, mida ta ikka veel hammustas.

*

Ta tõmbas mind püsti, ihualasti enda ette seisma ja ma nööpisin kuulekalt lahti Ta pluusi. Võtsin ära Ta maika. Tegin lahti Ta püksirihma ja tirisin alla Ta teksad. Heitsin kuulekalt põrandale põlvili ja võtsin ära Ta aluspüksid.

Ta võttis mu pea üleni oma suurtesse pihkudesse. Ja siis sulgesin ma sõrmed ümber Ta riista ja võtsin Tal kuulekalt suhu. Seda ma tõepoolest oskan.

*

Ta riist ei olnud liiga suur ja Ta ei surunud seda mulle kurku ja Tema pöidlad tegid mu põsel tasakesi ringe ja ma mõtlesin, esimest korda elus, et on ometi keegi, kes oskab selle pornofilmiks muutmata jätta.

Võtsin Ta munad oma hammaste vahele ja Ta hingas sügavalt välja. Õhu kahisemine Ta kopsudest jooksin sooja, väriseva joana läbi kõigist mu seljanärvidest ja ma mõtlesin, et ma võin seda igaveseks tegema jääda.

Aga siis, kui olin lakkunud märjaks oma sõrmed ja püüdnud neid Ta tagumikku suruda, lükkas Ta mu pea eemale ja ütles: „Mitte veel.“

Sest Tema oli võtnud vastutuse selle eest, et minul kunagi piinlik ei hakkaks.

*

Mina olin diivanil, jalad laiali nagu günekoloogitoolis, ja Tema oli mu reite vahel, minu peal, minu ümber, nii üleni mu vastas, et see tundus täiesti loomulik, olla siin Tema ees ja üle ja ümber, ja lasta Tal valusaks imeda oma rinda.

Ta teadis, et mu käed püüavad Teda kõrgemale tõmmata, Tema riista oma sisse saada, ja Ta ütles mulle „Tsshhhh“ justkui rahustaks jonnivat last.

Mu käed lakkasid rebimast ja hakkasid Ta seljale ja kuklale ja õlgadele küüntega kaheksaid vedama sel ajal, kui rinnanibu muutus lõpuks tuimaks ja lakkas tundmast valu.

Siis väänas ta mu juuksed jälle ümber oma käe ja tiris.

Ma panin silmad kinni.

*

Ta käsi tõmbas mind diivanil allapoole ja Ta ise oli korraga maas, minu ees, ja ma lasin Ta oma reite vahele tagasi.

Esimest korda elus ei seganud mind see, et keegi silitab mu kõhtu.

Tema kare lõug kipitas vastu mu kintse ja Ta käed hoidsid mind paigal, hoidsid mu puusad tõusmast, hoidsid mind Talle vastu tulemast.

Ja ma mõtlesin: varsti ma saan ja kogu diivan saab märga niiskust täis.

*

Ta keeras mind hetk varem ümber ja ma olen üsna kindel, et Ta teadis seda, sest ta ütles: „Ei“ ja Tema silmis läikis midagi väga lõbusat.

Ta pani mind käpuli, pani paika nagu mööblitüki, ükshaaval mu käsi ja jalgu sättides.

Ja siis ütles Ta vaikselt, hädavaevu kuuldavalt: „Tssssh… ole paigal…“

Ja ma olin Tema ees käpuli, jalad laiali, ja mu rinnad rippusid ja kõht rippus ja pea rippus ja kintsud rippusid ja mu varbad olid üle diivaniserva ja mõtlesin ainult: peaasi, et mu tallaalused ei oleks koledad ja mustad.

*

Ta suu ja keel olid ümber mu kaela, olid ümber mu kõrvade, jooksid mööda mu õlgu, mööda selgroogu. Jooksid üle mu alaselja ja tagumiku ja ma olin üleni kananahal, kui Ta mu reite tagakülgi suudles, põlveõndlaid lakkus, oma suuga mu säärtest ja jalalabadest üle jooksis.

Siis tulid sõrmed ja küüned, mis mind pikalt ja aeglaselt triibuliseks tõmbasid ja ma võpatasin, tegemata häält.

Tema käed olid suured ja Ta pihku mahtus korraga kogu mu rind.

*

Millal, millal, millal juhtus see, et mu rinnad hakkasid tundma; et mu nibude ja selja vahel tekkis otseühendus, mis lasi soojal ja väriseval elektril üle minu joosta.

Millal, millal, millal, miks ei ole mitte keegi varem mu rinnanibu niimoodi hoidnud, et ma olen üleni magusat valu täis ja ma tunnen neid käsi, mis hoiavad rinda, oma jalgevahel, oma peas, oma seljas.

Ma ei teinud häält ega liigutanud ennast.

Ja ta sõrmed väänasid mu rinnanibud paiste.

*

Kui Ta end lõpuks minusse surus, jõu ja raevuga, hammustasin ma huult. Ma olin tasa, lasin Ta kätel oma nahka kribida, lasin Ta sõrmedel oma rinnanibu venitada, lasin Ta kätel oma juukseid tirida, lasin Ta hammastel oma õlga närida.

Ja ma lasin Ta pöidla oma tagumikku, tegemata katsetki eemale tõmbuda.

*

Ta pöial oli suur ja kuum ja valus ja see rebis mind rohkem kui Ta riist, rohkem kui Ta teine käsi, mis valusa ja raevukana mu kliitorit hõõrus.

Siis ma peaaegu sain. Aga hetk varem oigas ta, kurja ja valjuna, ja vajus mulle üleni selga, kogu oma raskusega mind vastu diivanit laiaks surudes.

Ja diivan sai täis ainult teda, mitte minu märga.

*

„Ära ütle mitte midagi,“ tahtis ta ja suudles mu kõrva, mu nägu, mu kaela.

Me suudlesime. Teist korda, aga nüüd vist päriselt, sest Ta huuled olid suured ja soojad ega teinud mulle enam haiget.

Lasin Tal lina ja teki ja padja tuua. Lasin Tal diivanile aseme teha.

Ja lasin Tal siis magamistuppa ära minna.

Ma ei öelnud mitte midagi.

*

Hommikul otsisid mu silmad Ta pilku, otsisid sealt kinnitust, ära tundmist, valideerimist. Aga Ta silmis ei olnud midagi peale sooja sõbralikkuse ja ta näitas käega oma katkisele köögipiidale ja ütles, et „Koerad on maal“.

Sellega oli kõik öeldud. Sest kolleege ju koheldakse nii, sooja siira sõbralikkusega.

Me sõitsime koos tööle ja autos andis Ta mulle oma pakist nätsu.

*

Sel päeval ei juhtunud midagi erilist. Mitte keegi ei vaadanud mind teistmoodi. Mitte keegi ei märganud, et mu kleit on kohatult lühike, et ma olen meikimata, et ma olen väsinud, et me tulime koos, peaaegu teineteise kõrval, tema pool sammu minust ees. Et Ta küsis koosolekul, kõigi ees, et kas Ta toob mulle kohvi, mitte ei saatnud Helenit seda tegema.

Ja siis ütles ta, et ma peaksin need lepingud üle vaatama ja Tema silmad olid nii tõsised, nii mõtlikud, et ma teadsin: me ei saagi, kunagi, rääkida asjadest, mis juhtusid kuskil mujal, teises ajas, teises maailmas, teiste inimestega.

*

Läks aega enne, kui ma lõpuks aru sain, et ma ei saanudki saada, ei tohtinudki saada, sest siis oleksime me olnud võrdsed. Ja ka mina oleks pidanud vastutama; tundma end halvasti, andes kätt Tema naisele, kelle lõhn on igal Ta magamistoa linal ja padjal.

Ta oli mind vabaks andnud.

Ja tegelikult ma ju sain, sain sellest õhtust veel lugematul arvul kordi, Teda ennast polnud siis lihtsalt kohal.

*

Viimati, kui küsisin talt skaibis, kuidas tal läheb, küsis ta, kas mul on mõni mure. Mul ei olnud enam mitte midagi öelda. Ja selles vaikuses oli rohkem kurba kui head.


Loo autor: Riina Ritsikas

Tuesday, August 13, 2013

Be My shoe shine boy


 
you're My servant boy, handsome slave

boy, let the dogs sleep in their cave

servant boy, handsome slave

be My shoe shine, shoe shine boy
 
...
 
This is the music that I absolutely LOVE!
 
 
Printsess Lilian

Monday, August 12, 2013

Kvaliteetse SM-varustuse saad Fettersist

 
Mind külastas üks ori, kellel oli väga hea voorusevöö (chastity belt) - parim, mida Ma näinud olen. Riist käis metallist toru sisse, munade ümber sai lukustada käerauda meenutav kinnituse, selja tagant käisid nahkrihmad tabalukuga kinni. Uurisin, et kust see suurepärane asi pärit on ja kuulsin, et Fettersi poest Inglismaalt.
 
 
Lihtsalt vaimustavad orjamütsid, kas pole? Vaata, mida kõike siin Briti saidil leidub: www.fetters.co.uk

 

Lisaks online poele on Fettersil Warwickis kauplus, mida kindlasti tasub külastada:
 

Friday, August 9, 2013

It's hot outside...

Princess Lilian
 ... but between the thick walls of our BDSM Studio in Tallinn it's nice and cool!

Come and visit us!
 
Printsess Lilian
 
Domina Frankie
Domina Frankie

Tuesday, August 6, 2013

Saturday, August 3, 2013

Doctor Frankie & hairy pussy

  
What to do with such a hairy pussy?


Doctor Frankie has a special treatment for hairy pussies...
 
Photographer: Anna-Stina Treumund
Doctor: Domina Frankie
DominaFrankie@gmail.com

Thursday, August 1, 2013

Öö varemetes keset metsa

Olime astunud tihedas puuderägastikus juba pea pool tundi. Mu mustad läikivad kummikud olid porised ja pritsmed kuivasid reitel helepruunideks pisarateks. Ori sörkis kuulekalt Mul sabas keti otsas. Kakud huikasid ja suured puud kohisesid uimastavalt.
 
„Kohe oleme kohal, sa armetu olevus,“ ütlesin üle õla orja poole vaadates. Ta nägi räsitud välja, kriimud rinnal ja paljastel jalgadel, sääskedest puretud ja higine. Olin veendunud, et üksi veedetud öö varemetes keset metsa on talle just sobilik karistus ninatarkuse ja nartsissistliku käitumise eest, millega ta viimastel päevadel Mulle peavalu valmistas.
 
Jah, Ma ei eksinud - puude vahelt paistsidki vanad kivimüürid. Sellest oli pea aasta, kui siin viimati käisin. Tol korral saidki siia kinnitatud rauast ahelad ja kaelarõngas, mis praegu korralikult leherämpsu ja kuuseokste alla peidetud olid.
 
„Lase käia, lontrus! Säti oma ööbimiskoht valmis!“ andsin orjanärule korralduse. Ta hakkas aeglaselt kette okstest ja lehtedest puhastama. Need olid tõesti suured ja tugevad, talvega natuke roostetanud. Võtsin orja seljakotist tabalukud koos võtmetega, nööri ja kaheliitrise veepudeli. Käskisin tal korjata mõned värsked kuuseoksad ja sõnajalalehed, millest öine ase valmis teha. Jälle toimetas ta aegluubis.
 
„Liiguta end ometi,“ ergutasin teda pajuvitsaga vastu taguotsa ja sääri nähvates. Võtsin nööri ja viskasin selle üle varemenurga kaarduva pihlakaoksa. Sidusin plastikpudeli rippuma just nii kõrgele, et ori kaelavõrustatult selleni ulatuks.
 
Nüüd polnud enam muud kui käed raudadesse ja võru kaela. Lukud klõpsatasid kinni ja võtmed lükkasin oma võtmekimpu. „Tõuse ja näita, kui kaugele sa oma joogianumani ulatud,“ sikutasin orja seisma. Sättisin pudelit, võtsin kotist naaskli ja tegin põhja väikese augu.
 
„Nüüd peaks sul küll igati kena öö tulema, rajakas,“ laususin end minekule seades. Hakkas juba hämarduma ja Ma ei tahtnud rohkem minutitki viivitada. „Kauneid unenägusid ja head järelemõtlemist,“ soovisin ja eemaldusin puude vahele.

Sobilik lips kontoriorjale