Thursday, September 29, 2011

Henri saladus (osa III)

Ma ei julge üles vaadata, põlgan ennast, et olen nii arg... Kuigi tegelikult olen ju võimu ja väge täis. Teen, mis tahan.

Mulle tuleb meelde meie uus sekretar Meeli, pikkade tumedate juustega beib, keda ma häbenemata kannikast näpistasin. Kui ta mind selle peale ehmunud näoga vaatas, siis muhelesin ja tegin näo, et midagi pole juhtunud. Olin ta eelmise nädala kolmapäeval endaga ühe hotelli lounge’i lõunale kutsunud. Ütlesin, et paar äripartnerit tuleb veel ja ta peaks läpaka kaasa võtma ning natuke protokolllima. Tegelikult olin bronninud toa ja kui ta pahaaimamatult oma konservatiivses kitsas seelikus fuajee uksest sisse astus, helistasin talle ja kamandasin ta numbrituppa, öeldes, et koosolek toimub hoopis üleval. Heh, kas ma pole kaval?

Avasin ukse ja käsutasin ta sisse. Oleksite pidanud nägema selle püüdliku tütarlapse kohkunud nägu. Ta oli selleks ajaks alles paar nädalat mu juures töötanud... Oli teine suht kohmetunud, kui ma käed käiku lasin ja ta tuppa tõmbasin. Ütlesin sellele litsile otse välja, et kui tahab minu juures töötada, siis imeb mul nädalas korra lahti. Meelil ei tulnud sõnagi suust. No mis on, hoor? Midagi ei meeldi või? Pole enne munni näinud või mis? Sasisin ta juukseid ja tõmbasin ta pead oma riista poole, ise teda põlvili surudes. Mida sa pusid, nõme eit? Tahad, et sulle kurku lasen, mis? Meeli hakkas püüdlikult limpsima, mille peale ma talle oma vända sügavale kurku surusin. Vot nii tuleb imeda, libu. Tööta-tööta, see ongi su amet, sekretärilipakas.

Kurat, mul hakkas ära vajuma ja seda ei saanud ma ometi talle näidata. Lükkasin ta järsult eemale ja ütlesin, et kadugu nüüd minema. Koosolek on läbi. Läksin WC-sse ja katsusin omal ise lahti lüüa, aga asjatu pingutus. Kogu erutus oli kadunud, raisk!

Emanda nõudlik, vastu vaidlemist mitte salliv hääl tõi mind tagasi oma mähkmetesse. Ta lõi mind selja tagant munadesse. Õnneks pehmendas mähe ta jalahoopi. Tundsin lõpuks ometi erektsiooni oma riistas ja palusin, et Ta mul mähkme ära võtta lubaks. „Ei! Sa pissid nüüd sinna sisse!“, oli käsk. Harjumatus asendis osutus see ülesanne keeruliseks. Järgmine hoop tabas mind valusasti taas vastu mune: „Kuse, siga!“. Vaikselt soristasin oma mähkme täis.

Minu saladus ongi see, et olen siga. Siin, oma Emanda ees saan olla mina ise - päris siga.

Henri

Monday, September 26, 2011

Henri saladus (osa II)

Palun luba suitsetada, aga see palve ei ole Talle vist eriti meeltmööda. Emand kortsutab kulmu ja viipab käega rõdu poole. Kõlab käsk: „Paku mulle ka üks sigaret!“. See põleb Käskijanna näppude vahel kiiresti, kuid ei ma näe teda eriti suitsetamas - paar tugevat mahvi ja neidki ei tõmba Ta alla. Järgmised sõnad kostuvad mu kõrvu: “Nüüd oled Mulle tuhatoosiks!“. Sirutan oma peopesa instinktiivselt ettepoole ja põlev tuhk langeb selle peale. Tuhatoos, mõtlen ma, oot see tähendab ju, et… kangestun hirmust ja tõmban käe ära. „Mis nüüd?“ küsib Emand. „Kardad, et kustutan selle väikese suitsuotsa su peopessa, mis?“. Ta viskab koni Mu jalgade ette ja nähvab, et korjaku ma see ära. „Mulle ei meeldi suitsetamine!“ lisab Ta ja läheb tuppa.

Järgnen Talle. „Võta riided seljast, Ma tahan sind üle vaadata,“ kõlab korraldus, mis mind kohmetuma paneb. Keegi pole mind varem niimoodi käsutanud. Hakkan vaikselt riietuma. Kas võtan sokid ka ära? Kuhu ma riided panen? Miski kogu selles olukorras tekitab tunde, et ma ei suuda ise mitte midagi otsustada.

Seisan porgandpaljana Ta ees ja häbenen end sellisena, nagu olen. Käskijanna astub mu poole, hoides ühes käes mähet ja teises beebipuudrit. „Tule siia, sa väike abitu olevus. Aitan sulle mähkme ümber, et sa ennast täis ei laseks,“ ütleb Ta pilgates. Juba panebki Ta osava liigutusega talki mu munadele ja tõmbab mähkme ümber mu taguotsa. „Vot nii, sa räpane kusekott, see on sulle paras riietus. Tead, isegi sead häbeneks sinusugust endi keskel,“ õelutseb Emand. Tunnen, kuidas ma näost tulipunaseks muutun ja üle kere higiseks lähen. Olen nagu roosa siga, mähe ümber.

„Nüüd käpuli, notsud ei käi kahel jalal!“ kamandab Emand, keerab ümber ja tipib oma kõrgetel kontsadel kapi juurde. Ta tuleb sealt tagasi suure pudelitäie veega: „Joo see ära, siis saad veel!". Mu põis paisub. Palun Käskijannalt luba WC-sse minna, aga mu palvet ei võeta kuulda: „Mida? Mida sa seal piiksud, põrsas? Kuhugi sa ei lähe!“. Emanda kingakonts puudutab kergelt mu kõrvatagust, ta sügab mind sellega. Nii alandav ja nii nauditav, olen siin ja praegu, selles hetkes nüüd, roosa põrsas oma Emanda ees. Mis häält teevad sead, kui neil on mõnus, ah? Mina ruigan ja keerutan oma olematut saba.

Henri

/jätkub/

Sunday, September 25, 2011

Henri saladus (osa I)

Esmaspäevahommikused koosolekud on minu jaoks eriti rasked. Mitte et puhkepäevad midagi eriti toredat oleks, aga ikkagi… . Jälle see argipäev, samad inimesed, sama rutiin ja mina pean kõige eest vastutama. Ei meeldi mulle enam see juhtoina roll mitte üks raas ja mõte läheb nagu iseenesest viimatikülastatud seksifoorumile uitama: alandamine, füüsiline karistamine, ärakasutamine...Tuleb tunnistada, et üha rohkem libisevad mu mõtted viimasel ajal sellistele teemadele.

Olen oma elus saavutanud kõik, millest kunagi unistasin – mul on pere, oleme reisinud kaugetesse kohtadesse, kevadel omandasin teise kõrghariduse, käin regulaarselt tennist mängimas… aga mitte kui miski ei paku mulle enam päriselt pinget! Kõik lõppeb ja algab taas esmaspäevaga siin 6. korruse koosolekuruumis. Keskea kriis? Võib-olla tõesti, ma ei ole enam esimeses nooruses, aga mis nüüd siis edasi?

Viimasel ajal ei seisa mul enam eriti ja naine on kogu aeg kuidagi viril, nagu oleks tal midagi puudu. Viimati küsis ta: „Millal sa mu keeltekooli raha ära maksad?“ just sel hetkel, kui ma oma munnile kondoomi peale rullisin.. Käisin järgmise päeva lõuna ajal kriisiabi korras „kenade tüdrukute juures kohvil“, aga seal Lasnamäe korteris oli ikka täitsa jama majas. Piinlik.

Jõuan mõtetega koosolekule tagasi ja teatan masinlikult, et selleks korraks on teemad arutatud ja minu poolt kõik. Õnneks pole kellelgi rohkem midagi öelda ja saan kiirelt oma arvutisse pugeda. Login end kibekähku viimatikülastatud foorumilehele sisse ja vaatan teiste kasutajate profiile. Kui palju erinevaid inimesi ja erutavaid soove! Kaotada pole ju midagi, mõtlen ma, ja saadan oma fantaasiakirja ühele naisterahvale teele. Mu sooviks on, et keegi mind ometi kontrolliks, võimutseks mu üle nii, et ma ise ei peaks mitte millelegi mõtlema. Ma lihtsalt oleks ja täidaks käsku ega saaks seda, mida tahan, vaid seda, mida mulle lubatakse.

Vastus ei saabu kohe, aga järgmise päeva hommikuks on kiri mu postkastis: „Saada oma pilt ja kirjuta endast lähemalt - miks sa üldse arvad, et selline asi sulle vajalik on?“. Sorin arvutis ja leiangi sealt ühe sobiva, golfiväljakul tehtud foto, millel nägu pole õnneks eriti näha. Mul on siiski positsion ja maine, mida hoidma pean. Diskreetsus on mulle tähtis. Mida ma endast kirjutan? Et soovin proovida midagi uut? Kõlab kuidagi banaalselt. Kirjutan siis nii, nagu asi tegelikult on, et olen valmis kohtumiseks Dominaga.

Edasi läheb kõik nagu unes, päevad täis ootust ja ärevust, aga ka kõhklusi, mis seal salata. Lõpuks on kokkulepitud pärastlõunane aeg käes ja ma seisan ärevalt nagu pahandust teha plaaniv koolipoiss Ta ukse taga. Mu kurk kuivab ja käed higistavad. Musta korsetti ja võrksukkadesse riietunud kaunis, aga range olemisega daam avab ukse ning Tema madala tämbriga hääl, mida juba telefonis kuulnud olen, mõjub erutavalt. Ta kutsub mind sisse ja heli, mis mind reaalsest maailmast Tema maailma viib, on ukse vali kolksatus mu selja taga. Astun sisse.

Kingapaelu lahti harutades kohmitsen ebatavaliselt kaua. Üks neist läheb totralt umbsõlme.. Ma ei suuda keskenduda, piilun Tema kõrgetes kingades sihvakaid jalgu ja takerdun veelgi enam. Ta pöördub ümber ja kõnnib kontsade klõpsudes toa poole ning ma järgnen talle nagu kohmakas karu, kellele on miskipärast ülikond selga ja lips kaela tõmmatud. Ohh, kuidas ma soovin juba sellest ahistavast riietusest vabaneda…

Henri

/jätkub/

Thursday, September 22, 2011

Unistus tikk-kontsadega kingadest

Juba ammu olen käinud ja otsinud omale sobivaid kingi. Mulle on jäänud silma ühed mustast lakknahast, punaste taldade ja 15-sentimeetriste tikk-kontsadega stilettod. Need kõpsuvad mu mõtetes päeval ja öösel. Käisin ka eile neid poes imetlemas, aga minu numbrit neil ei ole. No ja see pole ka kõige väiksem - vajan nr 44. Olen 1.86 pikk ja sportliku kehaga, tagumik on prink ja sääred siledad, saledad. Aga oh häda nende kingadega! ...sukad leian endale alati sobivad ja ka viimane must kokteilikleit istus kui valatult ümber mu puusade... Ma ei saa ju minna oma Emanda juurde meeste kingades!! Jumaldan kõrgeid kontsasid, selliseid šikke, peeneid, läikivaid. Mul tegelikult ühed on ka, aga need pole nii kõrged, kui ma sooviksin.

Emandal olid viimati, kui teda külastasin, kapi äärel sellised kingad, mida ihaldan, aga siis ei lubanud ta mul neid puutuda, vaid laksas vastu näppe ja ütles: „Ära näpi teiste omi!“. Kelle omad need küll ometi võisid olla? Ma ei julgenud eriti uurida....

Tahan just täna, oma sünnipäeval, viimase peal välja näha! Emand on kutsunud mind ja veel mõned tv-lady’d enda juurde külla ja ma nii-nii väga tahan olla super ja kõigile, eriti Talle meeldida. Aeg lendab,  kammin kiiresti oma paruka pikad tumedad juuksed sirgeks ja sobitan endale pähe, huuleläige ja silmapliiats, kergelt puudrit....pole viga, täitsa kena, kui end peeglist vaatan.

Astun ohates oma vanadesse 5-sentimeetri kõrgustesse nahkkingadesse, mis on küll soliidsed, aga sugugi mitte seksikad. Seisatan veel korraks esikus ja tunnen end õnnetuna. Mis seal ikka, takso juba ootab all ja ma jooksen, sest  Emanda juurde hilinemine pole mingil juhul lubatud.

Käskijanna avab ukse - kui kaunis ta on oma mustas negližees! Mu süda taob meeletus tempos, tundub, nagu tahaks ta rinnust välja hüpata. Vaevalt olen tuppa astunud, kui külalised hüüavad „Palju õnne!“ ja Emand ulatab mulle roosa, suure kuldse lehviga karbi. Mul tulevad pisarad silma, kui värisevate näppudega kaane avan – seal sees on siidipaberisse mähitud kingad, minu ihaldatud tikk-kontsadega iludused, minu number! Emand soovib muigvel sui head harjutamist ja teised plaksutavad käsi.

Tänan Teid, mu Käskijanna!

Teie tv-lady

Tuesday, September 20, 2011

Mida üks libu on ära teeninud

Libu on kaua oodanud ja kell on juba palju. Ta surfab netis ja proovib samal ajal jalga beeže 20-deniseid sukkpükse. Küüned tuleb lakkida.. kuidas ta võis selle unustada!? Kiiresti korgib ta lakipudeli lahti ja proovib tõmmata võimalikult korralikud triibud üle oma laiade küünte. Mhh.. jälle läheb üle serva. Oh, kui kohmakas ta ikka on. Aeg-ajalt heidab ta pilgu arvutiekraanile. Libu on rahutu. Nüüd veel huuled.. kus on see punane huulepulk?

Mina olen juba toas ja vaatan pealt, mida ta ometi teeb. Küsingi ärritunult: „Mida sa, libu, endale õige lubad?“ Sa oled täiesti pabinas ja hakkad puterdama, et sa kogemata näppasid Mu küünelaki ja huulepulga ning teed end Minu jaoks korda. Püüad Mind võrgutada, tõstad oma kleidi äärt ja vaatad maha ning siis jälle flirtivalt Mulle otsa. Kas sa tõesti mõtled, et see mõjub Mulle? Hõõrud käega oma sukkpükstes punnitavat riista. Laksan sulle vastu põske – sa, libu, vajad õppetundi! Oledki juba põlvili Mu ees ja palud luba suhu võtta. Lükkan su eemale, sa kummardud voodile ja halised midagi ebamäärast. Võtan oma pükstelt rihma ja tõmban sulle ühe kuuma siraka vastu kintse. Kamandan su voodile upakile, tömban su sukkpüksid alla ja surun oma strapi sulle kannikate vahele nii, et sa kiunatad ja hakkad end Mu vastu hõõruma. Oled päris niiske ja Mu 20-sentimeetrine peaks sisse mahtuma küll. Tõmban kummi peale ja lükkan, algul vaiksemalt ja siis tugevamalt, täpselt nii, nagu Mina tahan ja sa oled kõigega nõus…libu on ära teeninud karmima töötluse.

Sunday, September 18, 2011

Algaja orja pihtimus

Katkend ühe orja pühapäeva pärastlõunast:

... Nüüd siis peab see juhtuma, nii kaua on see mul ju peas keerelnud, unenägudes kummitanud, netilehekülgedel iga päev vaadatud. Kirjutasin Talle, lootuses, et äkki…äkki Ta vastab, mu Emand ja Käskijanna. Peas vasardab ja suu kuivab, ootan. Kaotan lootuse, olen üksi. Möödub päev, käin tööl ja olen kui unes, äkki täna Ta vastab. Kirjutasin ju nii nagu ma tundsin, kirjutasin, kuidas ma olen otsinud ja pole leidnud. Logisin oma postkasti ja võpatasin - Ta vastas. Küll lakooniliselt ja rangelt, aga Ta vastas.

Nüüd siis seisan kokkulepitud ajal Emanda ukse taga ja koputan, just niimoodi kolm korda nagu oli kästud. Ukse avab musta riietatud mees ja noogutab ning näitab käega toa poole. Astun sisse ja silman Teda tugitoolis istumas. Ma ei julge pilku tõsta, jõllitan oma kinganinasid. Käed higistavad hullusti ja sõnad ei tule üle huulte. "Mu Käskijanna", pomisen vaikselt. Ta näitab kepiga oma jalgade ette ja kamandab mu põlvili. Suudlen Emanda jalgu ja olen peaaegu õnne tipul. Kas tõesti juhtub see minuga päriselt? Ma ei tea, mis saab edasi, olen nõus täitma kõik Käskijanna soovid ja juba hetke pärast kõlabki käsk: „Riided seljast, ja kohe!“ Särk, püksid ja bokserid.

Seisan alasti Tema ees, mul pole ühtki soovi, on vaid Emanda tahtmine ja kohe tuleb küsimus, mida olin kartnud: „Oled jälle pihku peksnud, mis? Oled olnud laisk ja lohakas? Selle eest saad karistada, sinust peab saama korralik ja kuulekas ori.“ Nahkne piits puudutab mu mune, veel ja veelkord…valus! Võpatan. Juba võtab Ta mu rinnanibud käsile. Klambrid, aaah! Valus! Ta sõrmed liibuvad mu paisunud riista ümber ja järgmisel hetkel saan munadele heleda laksu. Mu maa ja taevas on segamini, valu muutub erutuseks ja naudinguks. Oigan.. Emanda hääl on kogu aeg nii lähedal ja kaugel korraga.

Siis kuulen käsku: „Võta oma munn ja tao pihku, tahan näha, mida sellega teha oskad!“ Hakkan hoolega pihku liigutama, õnneks pole palju vaja ja saan juba mõne hetkega kivikõvaks. Emand tõuseb ja läheb kapi juurde ning toob sealt kausi - sellise, kust tavaliselt hommikul müslit süüakse. „Nii, nüüd võta see kauss ja lase oma mahlad siia sisse!" Täidan käsu suurima rõõmuga, sest olen juba piisavalt küps. Paraku kostab Käskjanna hääl: „Mine võta sahtlist lusikas ja söö see ära, kiiresti! Liiguta ennast!“ Täidan käsu.. mul on nii häbi ja ma olen õnnelik.

ori

Sunday, September 11, 2011

Kinky Party Soomes

Reedel said Helsingi lähedal asuvas Villi ira mõisas BDSM-i huvilised jälle kord kokku.


Mina tööriistu valimas.

Pilte vanast orjast Tapsast, kes mõisas elab ja Käskjannasid usinalt teenib:

Tapsa ratta peal.

Orjaks olemine on Tapsa elustiil. Koopas küünlaid süütamas.





Peeglituba ei jäta ühtki rakurssi nähtamatuks.


Siuhh!

Keldris leidus pukke, laudu, elektrit ja rihmasid igale maitsele:
"Vanaema" lapselapsele moraali lugemas.

Orjatar kiikus nii mõnegi riista otsas.


Mmmmm... meditsiinituba! Läbivaatuseks valmis.



Õde ettevalmistusi tegemas.

Copyright: Domina Francesca

Thursday, September 8, 2011

Latexboy & Latexgirl

Täna olid sellised mänguasjad Minu meelt lahutamas. Kaks kummist nukku, keda sai üles keerata ja panna liikuma just nii, nagu meeldib:





Copyright: Domina Francesca

Tuesday, September 6, 2011

Kummikute aeg on käes

 

Täna sadas juba päris kõvasti. Pole hullu, sest Mul on Minu uued kummikud. Lisan selle suurepärase kummiku pildi ka siia blogisse, et saaksite seda imetleda. Tegelikkuses on nad vingemad - lõhnavad ja on niiiiii siledad ja natuke jahedad. Mis sa arvad, kuidas nad keelega limpsates tunduvad?